Amanita muscaria: taas rännakul

Vahepeal jäi mul üks rännak kirja panemata, lihtsalt polnud viitsimist. Sügisel, kui olin korjanud värske saagi seeni. See oli igati meeldiv keskmisest veidi madalama intensiivsusega rännak värskete kuivatamata seentega. Ja selle järelmõju järgmisel päeval oli lausa taevalik - selline rahu ja mõnu - vaatad loodust ja kõik on paigas. Puhastunud.

---

Täna otsustasin taas pühenduda seenele. Puhkus hakkab kätte jõudma ja pingeline tööaeg ei taha kuidagi lõppeda. Vaja on väikest restarti.

Õhtul kel pool kaheksa jahvatasin 24 grammi kuivatatud amanita muscariat kohviveskis peeneks ja tegin teeleotise. Kuumutasin seda nii keemistemperatuuri lähedal 30 minutit ja lasin jahtuda, seda oli nii kaks tassitäit paksu püreesupitaolist löga. Maitses täpselt sama vastikult kui esimesel korral. Üle ühe lonksu seda korraga neelata pole võimalik, vähemalt mina ei suuda. Vahemärkuseks: on täiesti ilmne, et punane kärbseseene tarvitamine ei tekita vähematki sõltuvust. Ja mõnuaine pole see ka üldse mitte.

Kogu selle kraami omale kõhtu keeranud, läksin õue ja riisusin niidetud muru kokku. Erilist iiveldust ei tundnud. Riisusin muru tund aega, mingit kaifi ei tundnud. Mõtlesin, et olen seene suhtes juba immuunsuse saavutanud - ei erilist iiveldust, ei mingeid teadvusenihkeid. Aga kui riisusin, siis värske heina lõhn oli võimas. Ja noorus tuli meelde, kui sai heina tehtud niihästi siin maal, kui ka hiljem malevas. Kriimustasin korviga jalga ja nüüd see kriimustus meenutab hoopis neid heinakriimustusi, mis tulid kui paljajalu lakas heina kokku trampida. Et kui  ema õhtul saatis jalgu pesema, siis kõik kohutavalt kipitas jalgades. Praegu sama tunne, aga ainult see üks kipitus. No vähemalt meenutas seda seika.

Niipea kui viisin ära tööriistad tuli kohe võimas kaif peale. Kerged tasakaaluhäired, unisus, selline pohhuistlik tunne. Praegu on tunne nagu juba üsna purjus inimesel. Et tuigub ja vaja pikali. Kirjutada on jama, ei viitsiks üldse - kell on 21.53.  Katsun selle siin ära salvestada ja pühendun seenele.

----

Kõik järgnev on kirjutatud järgmisel päeval pärast hommikusööki. Nagu varasemaltki, mingit pohmelli kärbseseen ei tekita. Isegi seekord mitte, kuigi see rännak on olnud kõige võimsam, mida olen kogenud. Ja ma arvan, et selline see ongi, st kärbseseene võim minu üle oli absoluutne, see oli tugevam kui mu tahe.

Kui räägitakse, et inimesed on teinud kärbseseene rännakul fataalseid tegusid - hüpanud alla katuselt või raiunud maha peenise - nüüd ma usun, et see võib olla võimalik.   Ühesõnaga, ma ei soovita kärbseseent kellelegi, kes soovib niisama proovida, mismoodi see on. Mine tea, mida te eest leiate.

Mu tänane rännak kinnitas mulle, et kärbseseen on tohutu hingeline võimendi, otsetee Jumalani. Iseasi, kas olete valmis temaga kohtuma. Ma tundsin rännakul Teda kui tohutut armastuse ja headuse allikat - abstraktselt muidugi, printsiibina - mingeid halli habemega vanakesi või kärbseseenemehikest mu ette ei ilmunud. Üldse - visuaalseid tajuhäireid oli väga vähe - rännaku alguse poole, kui istusin õues ja vaatasin oma aia puid, millest enamik on vanemad kui mina, siis nad  ühel hekel justkui hingestusid, hakkasid liigutama oma oksi nagu oma sisemise tahte, mitte tuule mõjul. Ja ma kõnelesin mõttes nendega. Ja kuigi nad ei vastanud, ma tundsin nendega sidet. Aga rohkem kui sellised väikesed tajunihked, mingeid hallukaid ei olnud.

Ühesõnaga rännakul olles tajud Jumala lähendust selle suure armastuse ja headustundena, mis sind valdab. See tunne saabus kuskil kella ühe paiku öösel ja enne seda ma ilmselt olin maganud. Minul kaasnes sellega selline tunne et kogu maailm käib ringi - vastupäeva. Ja see oli kõik väga õige ja täiuslik.

Ja siis ma otsustasin hakata otsima vastust ühele probleemile, mis mind oli vaevanud. Vahemärkusena - kärbseseen kiirendab mõtlemist, kõne on selge ja artikuleeritud - ühesõnaga, saabub väga suur vaimne selgus. Ja siis selle probleemi üle juureldes hakkas kõik käima ringi päripäeva ja tundus nii ütlemata vale ja kohatu. Ja ma tahtsin, et kõik hakkaks taas pöörlema endistviisi vastupäeva, et tuleks tagasi see armastuse ja headuse tunne. Proovisin seda pöörlemist tahtega pöörata, aga see ei läinud, vaid hakkas veelgi tugevamini pöörlema  halvas ja vales suunas. Õudne jama :), tõsiselt ka.

Ja siis ma hakkasin otsima midagi oma elust ja suhetest, et sellele keskendudes pöörata taas see pöörlemine õigesse suunda. Ja lõpuks leidsin ja see oli tohutu kergendus. Sest mulle oli absoluutselt selge, et see pöörlemine näitab mu hinge sisse, mis on ehe ja mis on vale. Ja siis ma arutasin väga pikalt oma elu ja suhteid ja iga kord kui ma hakkasin iseennast petma, siis hakkasid need kaks pöörlemist omavahel võitlema, st see halb pöörlemine tahtis üle võtta. Ja oli isegi hetk kus need pöörlemised olid täpselt tasakaalus ja toimus mingi lainetamine ilma pöörlemiseta. Ja siis ma tundsin end hetkeks täiesti kainena - nagu olekski tegelik elu üks hea ja halva tasakaalustatud segu. Siin kirjutades tundub kõik naiivne, aga kui oled rännakul siis saad aru, et see mis sa seal tunned ja mis seal ilmutatakse, on tõde. Ja ma ei kahtle selles ka praegu hetkegi. Kärbseseene rännak viib sind su hinge sügavamatesse soppidesse ja sorteerib välja jumaliku ja kuratliku. Ja annab sellele hinnangu absoluudi, st Jumala seisukohast. Kui oleksin kristlane, siis ma arvaksin, et selline näeks välja viimane kohtumõistmine. 

Ja seepärast ma arvan, et kui su hinges on palju kurjust, siis võib kärbseseene rännak viia sind tõelisse põrgusse. Et kui see valepidi pöörlemine hakkab kasvama, siis see on väljakannatamatu, sa oled võimeline tegema mida tahes, et saada sealt välja headuse ja armastuse juurde. 

Muidugi ei maksaks mu sellest rännakust teha kaugeleulatuvaid üldistusi. Ma ei usu, et kellelgi teisel need teemad avalduks pöörlemise kujul. Ka mul endal pole kunagi varem olnud sellist pöörlemise kujundit rännakul. Aga jumaliku armastuse ja läheduse tunnetus on  küll alati olnud, st ma arvan, et kes iganes tugeva kärbseseenerännaku ette võtab, see seab oma hinge ja elu jumalikule kaalukausile, ja mõistab kuivõrd kogu ta elu ja tegevus on kooskõlas jumaliku headuse ning armastuse põhimõttega, kuipalju mitte. Et sellest teha järeldusi oma vaimseks arenguks.

Lõpuks üks soovitus kõigile, kel on julgust ja tahmist liikuda kärbseseene abil enese täiustamise ja tõe tunnetamise teel - kui lähete rännakule, siis olgu sul alati keegilähedane inimene kõrval, kes sind armastab ja kes võiks olla toeks, kui kärbseseen su hinge su ette laiali puistab.

Vägi läinud

 Kell 18.25 sõin ära 15 gr kuivatatud kärbseseeni. Uhmerdasin puruks, tegin veega pasta ja loputasin teelusikatäie kaupa külma veega alla nagu arstirohtu. Olen viimasel ajal praktiseerinud joogat ja tahaks seda teha kärbseseene mõju all sellepärast võtsingi. Samuti nägin eile vene filmi, kus tarvitati kärbseseent. Seega siis väike tagantmotiveerimine.

19.30 Mitte mingit efekti peale kärbseseene röhatuse. Aga kõht oli enne päris täis ka, nii et võib-olla see venitab natukene mõju algusega.

19.54 Mitte mingisugust erilist efekti, välja arvatud, et arvasin, et pikutasin hiigla kaua, aga tuleb välja et ainult 25 minutit. Nende kärbseseente seest on vägi välja läinud. Mitte mingit toimet. Seega, tuleb korjata uued. Ja üle kahe aasta pole mõtet neid hoida.

Punane kärbseseen: viies rännak

 Otsustasin teha viienda rännaku Amanita muscariaga.

16.50. Olen söönud ära 18 gr kuivatatud punase kärbseseene kübaraid (NB! See on suur kogus, kuid amanita kangus kõigub). Tegin pulbriks ja segasin spinati karri sisse, väga hea oli. Tõesti maitsev. Enne kuumutasin natuke neid panni peal, kuni nad läksid õige vähe pruunimaks. Tegin mitu erinevat sousti karriga. Kogu söömine võis võtta ca 20 minutit, 16.50 lõpetasin. Kõhus mingit iiveldust praegu ei ole, lihtsalt täiskõhu tunne, natuke koriseb ka. Nina on hakanud lurisema. Pea on ka natuke imelik juba 16.57 ajal. Natuke on hetkel raske leida sõnu.

18.40. Käisin koertega jalutamas. Mitte mingisugust erilist efekti. Kui metsa astusin, siis see tundus ühe hetke selline maagiline ja koer paistis nii suur nagu põder, st ma arvasingi et see on põder. Aga seejärel mitte midagi kui välja arvata väike tasakaaluprobleem. Käisin ära tammeni ja sealt leidsin peotäie seeni, tavalisi. Olin seeni ka tulles märganud, nii hakkasin neid kaabusse korjama. Kui metsaserva jõudsin siis oli kaabu täis. Muuseas, leidsin niidu pealt ka psilobiine, ühe väikse pesakonna. Sõin sealt ka üks neli tükki ära, see on muiudgi liiga väike kogus, et mõjuda. Siis tulin tagasi, mitte mingit erilist efekti. Praegu pea käib natuke ringi ja külgvaade natuke virvendab. Muus osas täiesti kontaktne ja adekvaatne taju.

19.00 Sõin ära veel 12 gr jagu kärbseseeni, närisin lihtsalt tükkideks ja loputasin Boržommiga alla.

20.00 Tasakaalu ja tajuhäired kergelt. Kuulasin Beethovenit, Suure fuuga keelpillikvarteti hääled läksid üle puhkpillide häälteks. See oli võimas. Tšello kõlas kord nagu tuuba, siis nagu tromboon. Alt ja viiulid madalas registris nagu metsasarved, keskmises nagu trompetid ja kõrges nagu klarnetid ja flöödid. Fantastiliselt mõnus Ma saan aru kõigest, mida B tahab oma muusikaga öelda. Sõnum on selge. See on tema enda elu ja iseloom, mis seal muusikas on, tema jonn ja kapriissus, ning palavikulised tõeotsingud. See on kõige tihedam, kontsentreeritum muusika mida ma eales kuulnud olen. Selles on inimese elu kõik võitlemised sees. Ja naine, üks hell ja hea naine nende võitlemiste hulgas.

20.30 Ajan natuke tütrega juttu, siis lähen suurde tuppa ja kuulan B 5 klaverikontserti kõvasti. Helid tungivad mu pea sisse ja täidavad kogu pea. On tunne nagu oleks pea Estonia kontserdisaal. Muusika asukoht liigub kehas üles ja alla, fantastiline.

21.30 Näen kergeid hallukaid, asjad kõiguvad, sulavad kokku, silme ees jookseb nagu mingi film, kujundid vahelduvad kiiresti. On natuke sellist Alice imedemaal tüüpi suureks kasvamist ja väikseks kahanemist. Mõtlen erinevate inimeste peale enda suhetele nendega. Natuke nagu on uni, aga uni ei tule. Üks valdav tunne on kehaline pinge, pingulolek, nagu oleks midagi tegemata, mis ei lase lõdvestuda. Üldse on kehalised tunded tugevad, vaimset on seekord vähe praegu. Jumalikku tunnet ja suurt üldist armastust, mida olen varem paar korda kogenud, mitte.

22.10. Lähen voodisse ja magan. Olen siiski mingis poolunes ilmselt, sest teadvus töötab. 

1.40. Ärkan üles. Üsna tugev kehaline kaif, veidi isegi ebamugav, rahutukstegev. Kuulan veelkord Suurt fuugat ja kirjutan selle loo siin üles alates kella 19.00 sündmustest. Kui lõpetan on 2.05. Tuigun veidi majas ringi, söön natuke ja lähen uuesti voodisse.

08.00. Ärkan üles võib-olla veidi roidunult, kuid mingeid füüsilise pohmelli tunnuseid küll ei ole. Kui olin kella kahe paiku taas voodisse läinud, siis rännak jätkus, mõtted ja muusika liikusid peas, mõtlesin lähedastele, kellega olen seotud, meie omavahelistele suhetele. Silme ees liikusid igasugu asjad. Siis tuli üks loom, aga ma ei tohi öelda, mis loom see oli sest see on mu hingeloom. St ma sain nüüd teada, kes on minu hingeloom ja et ma seda ei tohi öelda. Ma ei kartnud seda looma, kuigi peaks ja me olime väga lähestikku. See oli hea tunne. 

Siis oli veel mitmesugust liikumist, st kogu aeg toimus midagi ja mind haarasid erinevad tunded, mitte ükski eriti intensiivne. Siis ühel hetkel ma hakkasin üht saksakeelset luuletust lugema peast ja seejärel rääkisin mõnda aega saksa keeles sisekõnes ja peab ütlema, et päris ladusalt. Ladusamalt kui tavateadvusel olles. Kella 5 ajal tegin korra silma lahti, vaatasin kella. Ilmselgelt ei olnud kogu mõju veel lahtunud. Panin silma kinni ja nägin pika ja põneva unenäo. Sisu ei mäleta enam, tegin uuesti silma lahti, kell oli 5.05. Siis rändasin veel pikalt unenäomaailmas, tegin silma lahti ja kell oli ikka 5.05. Nägin veel unenägusid, kuid rohkem üles ei ärganud enne kui  hommikul. Emotsionaalselt oli väga laia diapasooniga rännak. Väga kehakeskne, ma tunnetasin oma keha väga detailselt. Mingil hetkel ütlesin endale, et avastan sisekosmost.

Ja otsustasin luua selle blogi. Ja panna sellesse tagantjärele tundeid, mis aastate jooksul on väärinud üleskirjutamist, kuid pole olnud avalikud. Ja tõenäoliselt ka uusi.

Algus

Täna, ärgates Amanita rännakult otsustasin hakata jagama üht teist oma mõtetest.